Iga-aastane Tartu maratoni start annab kinnitust, et eestlasele meeldib vabas õhus liikuda. Mullune Tartu maraton sõideti erandkorras Tehvandil kuuekilomeetrisel ringil. (Reigo Teervalt)

Eestlaste liikumisharjumustega on täpselt nii, kustpoolt vaadata: klaas on vastavalt vaataja maailmanägemisele kas pooltäis või pooltühi ehk siis poolel elanikkonnast on regulaarne liikumisharjumus ja teisel poolel mitte.

Pühapäeval toimub 45. Tartu maraton – Eesti harrastussportlaste jaoks aasta üks tähtsamaid sündmusi. Suusamaratoni viimane tippaeg jääb aastatesse 2013 ja 2015, kui pikal distantsil oli finišeerinuid vastavalt 5970 ja 4470. Osavõtjate hulka mõjutab aga maratoni peakorraldaja Indrek Kelgu sõnul kõige rohkem see, kas talv on lumine.

„Mitte midagi pole teha – kui eelnevad kolm talve on olnud üsna nirud või peaaegu olematud, siis usk ja lootus suusatamise võimalikkusse hakkab kaduma. Tänavuse talve praegused ilusad olud on kestnud aga nii lühikest aega, et isegi minu tutvusringkonna inimesed ütlevad, et pole saanud piisavalt harjutada. Nad leiavad, et muidugi tahaks maratonile tulla, kuid niimoodi ilma suusa peal olemata ei taha, sest see rikub hea mälestuse maratonist, mille eel on sõidetud 100 või 200 kilomeetrit. Aga ma olen täitsa kindel, et kui tuleks jälle kaks-kolm ilusat talve, siis kasvaks osalejaskond (koos lühema distantsiga – toim) 8000–10 000 suusataja peale,“ leiab Kelk. Samas jäi siiski Klubi Tartu Maratoni üritustel osalemise kordade hulk mullu natuke alla 41 000, mis on viimase 25 aasta teine tulemus.

Kuidas noori peibutada?

„Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas valitseb trend, et klassikaliste linnamaratonide osalejaskond väheneb, aga lihtsamate ja meelelahutuslikumate ürituste oma kasvab,“ tõdeb Kelk. „Rahvaspordiürituste korraldajadki peavad pingutama, et konkurentsis püsida ja noortele piisavalt ahvatlevad olla, et neid kohale meelitada,“ tunnistab ka Tallinna maratoni peakorraldaja Mati Lilliallik.

Indrek Kelgu sõnul püüab Klubi Tartu Maraton oma tegevuste ja ürituste programmiga hoida ja kasvatada igas vanuses inimestes spordi- ja vabas õhus liikumise armastust. „Alustame väiksemate lasteüritustega, kus laps saab osaleda ema-isa käekõrval, ja edasi tulevad juba sellised üritused, kus tahaks pakkuda midagi meelelahutuslikku, et noor hakkaks asja vastu huvi tundma, tuleks välja ning saaks liigutades olla aktiivne. Kui tal kujuneb harjumus väljas käia ja liikuda, siis on tal palju lihtsam kunagi minna näiteks Tartu maratoni põhidistantsile,“ rõhutab Kelk liikumisarmastuse hoidmist noorte hulgas.

Rahvaspordiürituste korraldajad tõdevad, et just noorte starti meelitamiseks peab üha rohkem pingutama. Kogu rahvastiku liikumisharrastust Eesti Olümpiakomitee liikumisharrastuse juhi Peeter Lusmägi sõnul nende ürituste põhjal siiski hinnata ei saa. Mis puudutab vanust, siis siin on tendents väga selge: mida vanemaks inimene jääb, seda vähem ta liikumisharrastusega tegeleb.

Kui palju siis Eesti inimene liigub? 54 protsenti täisealisest elanikkonnast liigub regulaarselt ehk vähemalt kaks korda nädalas ja vähemalt 30 minutit korraga. Tõsi, maailma terviseorganisatsiooni soovitusel peaks täiskasvanu nädalas liikuma kas 150 minutit mõõduka intensiivsusega või 75 minutit tugeva intensiivsusega. Neid norme täidab natuke alla 40 protsendi eestlastest, selgub 2016. aastal läbi viidud viimaste aastate põhjalikemast rahvastiku kehalise aktiivsuse uuringust. Seda on tublisti rohkem kui aastatuhande vahetusel, mil tehti esimesed samalaadsed uuringud.

„Kõik sõltub sellest, kellega ennast võrrelda. Kui Skandinaavia maadega, siis jääme kindlasti pikalt taha ja arenguruumi on kõvasti,“ tunnistab Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk. Samas on ta nõus, et üldiselt liiguvad eestlased üha rohkem. Ja võrreldes näiteks lätlaste ja leedukatega on palju sportlikumad.

Ajapuudus pole ettekääne

Peeter Lusmägi sõnul peegeldab rahvastiku sportimine paljuski ühiskonna üldist arengut. Skandinaavia riigid on majanduslikult paremal järjel. Seal on ka alates 1960. aastatest väga palju pööratud tähelepanu liikumisharrastuse kampaaniatele. Sama teed on hakanud minema Eesti, kuid Lusmägi sõnul on Eesti Põhjamaa riikidest praegu ikkagi paari aastakümnega maas. „Aga millalgi jõuame neile järele,“ on ta samas optimistlik.

2016. aasta liikumisharrastuse uuringust selgus, et peamine mittesportimise põhjus on ajapuudus ja siinkohal viitabki Lusmägi riigi majanduslikule järjele. „Inimesed on järelikult päris palju orienteeritud tööle. Võib-olla Skandinaavia maades päris nii see ei ole,“ pakub ta.

Teisalt, kas ajapuudus ei ole siiski hea ettekääne, sest vaevalt keegi nüüd päris 16 tundi ööpäevas töötab? „Jah, huvitav on seegi, et uuringutest tuleb välja, et rohkem liiguvad just haritumad ja parema sissetulekuga inimesed. Neil on võib-olla vaba aja sisustamise pool paremini lahti mõtestatud. Loomulikult on alati kõige kergem öelda, et aega ei ole, aga kui isegi president ja peaminister suudavad korrapäraselt liikumisharrastuseks aega näpistada, siis ma arvan, et ka meie saame seda teha,“ vastab Lusmägi. Tema sõnul tuli uuringust välja, et mittesportimise peamise ettekäänetena ei nimetatud seejuures sportimise kallidust või sportimispaikade puudumist.

Kuidas siis ikkagi õhtud teleri või nutitelefoni ees veetvad mehed ja naised spordiradadele meelitada? „Esimene samm tuleb teha ikka inimesel ise – väevõimuga ei saa. Kindlasti on olulisel kohal rahvaspordisündmustel kaasalöömine, paljudel neist võivad rahulikult osaleda erineva treenituse ja elulaadiga inimesed – ei pea tingimata sportlane olema. Rõõm on, et tahetakse liikuda järjest rohkem koos sõprade ja tuttavatega, mis on oluliseks motivaatoriks,“ leiab Mati Lilliallik.

Koolilapsed liiguvad vähe

Indrek Kelk lisab, et kui teaks sellele küsimusele vastust, oleks idee juba Nobeli preemiat väärt. Tema sõnul hakkavad inimesed tihtipeale tervisespordiga tegelema siis, kui on tekkinud tervisemured. „Kui mingi koht hakkab häda tegema, siis hakatakse alles mõtlema, et äkki on liigutamisega võimalik midagi päästa. Ja paljudel juhtudel ongi. Aga rumalus oleks seda olukorda ootama jääda, sest üsna suure tõenäosusega võib ennustada, et inimene, kes on kehaliselt passiivne, jääb ükskord mingite tervisehädadega kindlasti kimpu. Inimese organism on ikkagi liikuma mõeldud ja passiivsus hävitab keha üsna jõudsalt. Kui saaks selle mõtte, et tervisehädasid on võimalik lihtsate vahenditega ennetada, inimesteni viia, siis võib-olla see midagi päästaks,“ arutleb Kelk.

Üheks suureks võiduks peab Peeter Lusmägi seda, et tänavu aastast ei maksustata erisoodustusena tervise edendamiseks tehtavaid kulutusi 100 euro ulatuses. Tema sõnul on välja arvutatud, et iga euroga, mis riik investeerib tervise edendamisse, säästab riik viis kuni seitse eurot ravi- ja sotsiaalabi kuludelt.

Liikumisharrastusest rääkides ei pääse üle ega ümber laste liikumisharjumustest. Kooliõpilased peaks liikuma soovituslikult iga päev 60 minutit. Tartu ülikooli teadlased on kooliõpilaste liikumisharjumusi põhjalikult mõõtnud ja sealt on Lusmägi sõnul välja tulnud, et vaid viiendik kooliõpilastest teeb seda ka tegelikult.

Palju on räägitud kehalise kasvatuse tundide vähesusest, kuid ilmselt ei suudaks olukorda suuresti parandada ka üks või kaks lisatundi. „Riigi tasandil on kehalise kasvatuse õppekavad üle vaadatud ja võetud suund, et tekiks liikumisõpetus, kus tutvustatakse erinevaid liikumisvorme, ning see oleks aluseks elukestvale liikumisharrastusele. Loomulikult on selles, kuidas laste õppetööst vaba aega sisustada, võtmeroll vanematel. Ka olümpiakomiteele on suur väljakutse, kuidas rohkem inimesi suunata liikumisharrastusega tegelema,“ märgib Lusmägi.

Linnaleht kirjutas eelmisel kevadel sellest, kuidas laste sportimisvõimalusi ahendab paljude koolide otsus sulgeda õhtuseks ajaks staadion. Lastel polegi ju võimalik nii iseseisvalt kodu lähedale kuhugi sportima minna. Lusmägi kohtus paar nädalat tagasi kehalise kasvatuse õpetajatega ja nood tunnistasid, et koolivõimlad võiksid olla õpilastele kasutada kella viieni. Paraku on paljud võimlad praegu juba kella kahest-kolmest täidetud inimestega, kes ei ole enam kooliõpilased. Just siin on Lusmägi sõnul koht, kus peaks toimuma dialoog kohalike omavalitsuste ja koolide vahel.

---------------------------

Olümpiamedalid toovad rajale

Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelgu sõnul avaldab Eesti talisportlaste edu tiitlivõistlustel teatavat mõju ka rahvaspordiüritustel osalemisele. „Eriti kui medalisadu on toimunud vahetult enne Tartu maratoni. Mäletame hästi Torino olümpiamänge, kus medalivõitude järel hoogustus ka Tartu maratonile registreerimine. Aga selline emotsionaalsete hetkede ajendil registreerunute hulk on tegelikult kuni viis protsenti osalejaskonnast. Põhimõjutaja on absoluutselt ikkagi lume olemasolu,“ tõdeb Kelk.

----------------------------

Erilise auraga Tallinna maraton

Tallinna maratoni peakorraldaja Mati Lilliallik soovib sügisel toimuvast maratonist teha sajandi suurima jooksusündmuse. Suured muutused ootavad ees nii stardi- kui ka finišikorraldust. Esmakordselt saavad kõikide distantside läbijad Eesti riigi juubeli auks kujundatud medali, sel korral ka 10 km pikkusel Sügisjooksul osalejad.

„Vabariigi 100. aastapäeval tulevad aadressil www.jooks.ee müügile Eesti juubeli motiiviga sinimustvalged jooksusärgid, millega saab terve juubeliaasta harjutada ja on sobiv üheskoos sügisel sajandi suurimal jooksusündmusel starti tulla, sest tänavuse Tallinna maratoni riietumisstiil on just sinimustvalge. Uhke ja üllas vaatepilt on, kui Eesti lipu värvides tuhanded osavõtjad Vabaduse väljakult liikvele lähevad ja läbi linna looklevad,“ tutvustab Lilliallik.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias