Kohtusin hiljuti koolitusel ühe väga jutuka mehega. Ta tundus üsna tore, ehkki liiga sõbralik, kui võtta arvesse, et ühele Harju keskmisele mehele on isegi teretamine väljakutse.

Kuna mul on aga ka kodus nunnu mees olemas, siis sinna see asi jäi. Muidugi, kui Uku Suviste mu välja kutsuks, siis jääksin kaaluma, aga alla selle standardi pole mõtet.

Enivei, lattetasin paar päeva hiljem sõbrantsiga, kui too tüüp äkki vaatevälja ilmus. Huvitaval kombel hakkas ta kohe agaralt meie laua poole sammuma. Valmistasin juba mõttes ette, kuidas temast kiiresti lahti saada. Huvitaval kombel tõusis mu sõbrants aga püsti ja suudles teda otse suule.

„Kuidas te kaks teineteist tunnete?“ uurisin üllatunult.

„See on minu abikaasa!“ teatas sõbrants.

Juba õhtul lisas mu sõbrantsi mees mu feissaris sõbraks. Ja siis hakkasid tulema sõnumid. Põhimõtteliselt rääkis ta mulle, et nende suhe pole kõige parem, aga siiski oleks hea, kui ma sõbrantsile midagi ei mainiks. Mina ei saanud üldse aru, mida ma talle mainima ei peaks – et me koos koolitusel olime? Kui ma sõnumitele ei vastanud, siis teatas ta aga, et on minusse armunud.

Arutasin teise sõbrantsiga, mida teha, ning ta rääkis, et kahe tema sõbrantsi mehed, kes sel suvel abielluma hakkavad, teatasid talle, et tahavad temaga ühe kirgliku öö veeta. Ma ei taha teiste inimeste suhteid kritiseerida, aga siiski – mida mu sõbrantsid nendes meestes näevad? Kas vallalise elu plussid pole siiani mainstream’i jõudnud?

Ahjaa, mu teine sõbrants armastab küsida, kas ta beebi pole kõige armsam. Kui üks meie sõpradest lõpuks julges öelda, et ei ole, lõppes see pidev lollide küsimuste küsimine.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias