2
fotot
Urmas Sellis kotkapesale kaamerat paigaldamas. (Erakogu)

Paljud loodussõbrad ja lihtsalt huvilised jälgivad veebis meie kotkaste ja toonekurgede, aga ka loomade, näiteks hüljeste või ilveste tegemisi-toimetamisi. Vähem on neid, kes teavad, et kotkakaamerate ülespaneku ja töötamise eest on hoolitsenud loodusmees Urmas Sellis Eesti Ornitoloogiaühingust koos oma kaaslastega juba 30 aastat tegutsevast kotkaklubist.

Kalakotka kolm tänavust poega käivad pesal einestamas. (Kalakotka pesakaamera 2018)

Esimene pesakaamera käivitati 2007. aastal, nii et nüüd käib juba 12. kotka- ja toonekurekino hooaeg. Praegu edastab pilti seitse kvaliteetset kaamerat Eestimaa kõrvalistes paikades pesitsevate lindude pesadelt. Mõnel pesal on juba pojad kasvanud lennuvõimeliseks, teistel seisab kodust lahkumine peagi ees. Pesakaameraid ja muid loomakaameraid saab jälgida ja nende kohta kirjutatut lugeda aadressil www.looduskalender.ee.

Urmas Sellis, kuidas kaamerate ülesseadmine alguse sai?

Idee linde vaadelda on mul olnud juba varasest lapsepõlvest. Mulle tekkisid sõbrad ja abilised, kes olid nõus selles ürituses kaasa lööma ning aastal 2007 saimegi esimese must-toonekure pesakaamera käima. Proovisime juba 2006. aastal, aga siis ei õnnestunud. Kui toonaseid videojuppe vaadata, siis kvaliteet oli ikka väga kehv. Aga kvaliteet oli tolle aja kohta väga hea.

Kas pesakaamera oli siis väga ainulaadne asi?

Mõte iseenesest on juba vana. Tollal oli, ennekõike Ameerikas, ikka kaameraid, mida püüdsime ka jälgida. Aga nendel oli tegu natuke lihtsustatud variandiga, kuna sealsed rahvuslinnud – valgepea-merikotkad pesitsevad üsna külade ligidal või isegi külades, siis sai internetti ja elektrivoolu üldkasutatavast võrgust. Meil oli must-toonekurg kõigest eemal ning nii oli kaamera ülesseadmine ja toite korraldamine üsna keeruline. Me tahtsime olla vähemalt sama head kui ameeriklased, tegelikult tahtsime neist paremad olla.

Kuidas te neid kaamerakohti oskate valida?

Tõesti, kaamera tuleb ju üles panna enne pesitsemise algust. Kuna me kotkaklubis oleme kotkastega tegelenud juba 30 aastat, siis on meil need kohad teada ja oskame ka veidi n-ö kotka pilguga ringi vaadata. Kohta, kus linnud pesitseda võiksid, ei olegi võib-olla nii keeruline leida. Siiski, peab tunnistama, et lindudega pikemalt kestvate lepingute sõlmimisega on raskusi. Linnud võivad pesitsemisel mõnikord lihtsalt ka aasta vahele jätta, kui ei tule rändelt paarilist või süüa pole piisavalt.

Kui suur töö ühe kaamera ülespanek on?

Selleks, et üldse midagi tööle läheks, on vaja päris palju eeltööd teha. Piirajaks on see, kas pesa juurest ülekannet on võimalik teha. Ülekandeks on mitmesuguseid võimalusi, viimasel ajal on asjad mugavamaks läinud, nüüd kasutame mobiilset internetti. Ostame telefoniteenuse pakkujalt 4G SIM-kaardi ja teeme selle abil mobiilse interneti kaudu ülekannet. Kahjuks aga kõik kohad ei ole võrdselt head, kas on mastid kaugel või piirkonnas mobiilse interneti võrk ülekoormatud. Kogu komplekti ülesseadmine võtab vähemalt kaks päeva.

Kas kasutate vabrikus toodetud komplekte?

Otseselt vabrikus toodetud komplekte ei ole, peame sobivad jupid kokku sobitama. Me kasutame mobiilse interneti ruuterit, see peab olema niiskuskindel ja välitingimustes vastu pidama. Kasutame ka niiskuskindlaid kaameraid ja eraldi mikrofone, et hea kvaliteediga heli edastada.

Pesakaamerate pildid jooksevad meie koostööpartneriks olnud EENeti serverisse. EENet jagab pilti internetis laiali. Kogu elektritoide on meil päikesepaneelide ja akudega, vaid mõnel juhul on võrgutoide. Päikesepaneelid hoiavad akusid täis, süsteem töötab akudelt siis, kui päikest ei ole.

Kui palju on pesakaamerail vaatajaid?

On nii neid, kes käivad korraks vaatamas, kui ka neid, kes tunnevad pidevalt huvi. Selle aasta kasutusstatistikat pole ma saanud, aga kui 2016. aastal oli merikotka kaamera meil esimest korda üleval, siis oli hooaja peale vähemalt 12 miljonit klikki. Aga miljoneid tuleb kindlasti lisaks, sest meie pilti on tasuta palju ka serverite kaudu edasi jagatud ja me ise jagame striime paljudele seadmetele. Kokku on vaatajaid kümnetes miljonites, me ei suuda neid kokku lugeda.

Kes need inimesed on, kellega te seda tööd koos teete?

On bioloogid, eelkõige siis kotkaklubi liikmed, kes kotkastega tegelevad ja selle eest hoolt kannavad, et kõik oleks kotkale ohutu ja sobiv. Siis on meil kaameraspetsialist Omar Neiland, kes paneb ka igapäevatöös kaameraid, ka valvekaameraid üles. EENet on meil kogu aeg olnud kambas, nad vaatavad, et serveri kaudu kõik toimiks ja kogu materjal oleks ka salvestatud. Kõikide kaamerate kõik aastad on salvestatud, nii saame ka salvestiste põhjal vajadusel teadust teha.

Milline kasu neist kaameratest veel on?

Kaamerad on vajalikud eelkõige selleks, et loodus poleks inimestele tühi koht. Kui inimesed vaatavad lindude elu, siis tekib neil ka lähedus selle loodusega, mida nad läbi kaamera vaatavad ja kuulavad. Ja inimesed saavad ka oma muus elus tehtavaid otsuseid muuta loodussõbralikumaks.

Milline on jälgitavate liikide tervis?

Osal liikidel läheb päris hästi, isegi võib öelda, et enamikul. Hästi läheb näiteks merikotkal, kaljukotkal, kalakotkal, ka väike-konnakotkal pole viga.

Aga on paar liiki, kellel ei lähe väga hästi. Põhjused ei pruugi olla üldse Eestis. On näiteks must-toonekurg, suur-konnakotkas, kelle heaks on kõvasti tehtud, et siin, Eestis, oleks neil hea, aga nad kipuvad kaugetes kohtades rändel hukka saama. Nende jälgimiseks paneme paljudele liikidele saatjaid külge, nii saame vaadata, kuhu need linnud lähevad ja näiteks seda, kus nad hukka saavad ja miks nad hukkuvad, kui on võimalus neile järele minna.

Miks te seda teete?

See on huvitav küsimus! Alguses oli endalgi huvitav teada saada, mis pesas toimub. Teiseks on see vajalik, et saaksime kaitsta meie jälgitavaid linde parimal võimalikul moel. Selleks, et oskaksime seda nõuda või kujundada, peame kotkaid ja nende elu hästi tundma. See ongi nende projektide mõte algusest peale – et meie kotkaid ja must-toonekurgi paremini kaitsta.

Ka on selge, et on väga palju inimesi, kellele see asi on huvitav, kes jälgivad meie kaamerate kaudu linde ning arutlevad nendel teemadel meie foorumis. Raske on ka ära lõpetada või pidurit panna, see tekitaks kõigis neis inimestes üle laia maailma väga palju küsimusi.

Kuidas mujal maailmas kaameratega lugu on?

Meie kaamerad on maailmas esirinnas ja Eesti on looduskaamerate poolest üle ilma üsna tuntud. Ilmneb, et kaamera töölesaamine polegi nii lihtne. Ja ka Eesti loodus on nii mitmekesine, et sellega on raske võistelda paljudel palju suurematel riikidel, kus põllumajandus on väga arendatud. Ei saa öelda, et me maailma mõttes kellelgi sabas sörgiks. Eks see kaamerate asi on saanud Eesti visiitkaardiks.

Mida te muul ajal teete?

Oleneb aastaajast. Kevaditi läheb pesakaameratele küll palju aega. Muul ajal teen igasuguseid lindudega seotud inventuure ja muud säärast. Ja vähemalt pooles osas olen ka talunik. Vahepeal ei jõua küll kõike teha, mida talupidamisel oleks vaja, aga eks see ole vist kõigil nii. Talu on mul Otepää lähedal.

Mis järgmisel aastal saab?

Sel aastal oli meil väike keskkonnainvesteeringute keskuse tugiraha, millega saime näiteks bensiini osta ja päevapalku maksta. Mis tuleval aastal saab, ei oska praegu öelda.

Mida linnud ise arvavad

Linnud on nagu inimesed – väga erinevad. Mõned on jälgimise suhtes väga tundlikud, teistel on aga ükskõik. Linnud muidugi aru ei saa, et neid jälgitakse, nii ei saa ka mingist privaatsuse häirimisest inimlikus mõttes rääkida, kuigi seda teemat on proovitud tõstatada.

Tegelikult võib linde kaamerate juures häirida midagi kunstlikku. Objektiiv on nagu silm, silmataoline ese pesa ligidal. Seda peab siis vahel peitma. Mõne liigi jälgimiseks ei ole vaja midagi peita, võib pista kaamera pesa ligidale oksa külge ning linnul ei ole sellest midagi. Vahepeal tuleb vaid nokkima, vaatama, mis seal on. Mõni teine liik on aga selline, et kui midagi kahtlast näeb, siis lendab igaks juhuks kohe minema. Kõige paranoilisem on meie kogemuste järgi merikotkas.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias