Tuulikki Bartosik teeb oma värvilise akordioniga just seda muusikat, mis tema seest tuleb, ja arendab nii ennast kui ka oma muusikat pidevalt edasi. (Krõõt Tarkmeel)

Värskelt kuuenda kauamängiva ja teise sooloplaadi „Torm veeklaasis“ valmis saanud Eesti praegune ainuke rahvusvahelist karjääri tegev akordionist Tuulikki Bartosik tunnistab, et hingab koos oma pilliga.

„Akordionist tekib heli lõõtsa liigutades, see, kas sõrmed on sealjuures kiired või aeglased, ei mõjuta heli tekkimist märkimisväärselt. Akordioni lõõts on tema süda. Lõõtsas on peidus mängija unistused ja hetkeemotsioonid, ajalugu ja ambitsioonid. Akordion oma lõõtsaga on nagu ekstra kopsud ja ma hingan koos oma pilliga. See suur elav ja hingav muusikaliste kopsudega olend on minu pill ja selleks ta ka jääb,“ iseloomustab Tuulikki oma pilli.

Akordion on tema sõnul ka äärmiselt mitmekesine instrument. Milline muu pill maailmas sobiks nii roki, pungi, rahvamuusika, džässi kui ka klassikalise muusika mängimiseks ühtviisi hästi, küsib Tuulikki, kes ise jõudis selle erilise pilli juurde juba lapsena.

„Omal ajal, kui hakkasin nii suureks saama, et päevakorda tuli mingi instrumendi hoolikam õppimine, olid moes klaver, viiul, flööt ja teised klassikalised orkestri- ja kammermuusika instrumendid. Nii proovisid mu vanemad mindki saada tollasesse Eesti muusikakoolide lipulaeva Tallinna muusikakooli klaverit õppima. Kahjuks, aga tegelikult minu õnneks see asi nii lihtsalt ei läinud ning ma ei saanud sisse. Tagasiside oli mu loomingulisele hingele üsna hävitav ja ma otsustasin juba kaheksa-aastaselt, et lähen oma teed, seda, mis mind huvitab ja inspiratsiooni annab,“ meenutab Tuulikki muusikutee algust.

Samal suvel leidis ta vanaema juurest tagatoast isa vana akordioni ning hakkas seda iseseisvalt mängima. Kuna tal oli noodilugemise oskus olemas, siis haaras ta legendaarse Leopold Vigla akordioniõpiku ja õppis sealt esimese loona ära tuntud meloodia „Tiiu, talutütrekene“. Kui sügisel kool algas, oli tollase Tallinna 13. keskkooli juures avatud muusikaklass, kus sai muuhulgas õppida akordioni.

Värvilise akordioniga

„Panin ennast sinna kohe kirja ning keegi ei kommenteerinud ega keelanud. Sellest väikesest muusikaklassist on nüüdseks välja kasvanud Eesti üks edumeelsemaid muusika- ja huvikoole Lasnamäe muusikakool ning mul on suur rõõm olla selle kooli vilistlane,“ meenutab folkmuusik.

Hiljem viis tee Tuulikki Georg Otsa nimelisse muusikakooli Venda Tammanni ja Henn Rebase juurde, sealt aastaks Viljandi kultuuriakadeemiasse ning siis juba Soome Sibeliuse akadeemiasse ja Rootsi Stockholmi kuninglikku muusikakõrgkooli.

Tõsi, ka veel praegu olevat rohkem levinud kuvand tõsiste nägudega mustal läikival akordionil sõrmedega kihutavatest tavaliselt tumedasse riietatud meestest ning osale inimestele võib värvilisest pillist dünaamilisi improvisatsioone välja võluv naine küsimärgina tunduda. „Mind see loomulikult ei sega, sest oma värvilise akordioniga teen just seda muusikat, mis minu seest tuleb, ja arendan nii ennast kui ka oma muusikat pidevalt edasi. Mul ei hakka akordioniga kunagi igav ning inspiratsiooni jätkub juba tänu mu pillile piisavalt veel pikaks ajaks,“ tutvustab Tuulikki.

Tuulikki mängib meloodiabassidega akordioni, mille esimene laiemalt kasutusele võetud prototüüp ulatub 1940.–1950. aastatesse. Pealtnäha on see pill nagu tavaline akordion, aga eriliseks teeb selle bassipoolel asuv ümberlülitusnupp ehk konvertor, eesti keeli muundur. „Konvertori vajutusega saab teada ja tuntud umpa-umpa akordibassidest mitu oktavit hõlmav nuppklaviatuur, mis võimaldab mängida keerulisi Bachi teoseid, aga ka luua uute kõla- ja rütmivarjunditega omaloomingut. Seda viimast teengi oma igapäevase tööna. Meloodiabassidega akordion on nii uus pill, et me ei teagi veel, millised on selle võimalused,“ lisab Tuulikki.

Võrumaast lummatud

Kas uuel plaadil „Torm veeklaasis“ olevad lood on kui igaüks eraldi lugu või moodustavad need kokku ühe tervikliku loo? Tuulikki sõnul räägib tema kirjutatud muusika alati tema enda lugu inimesena ja muusikuna.
„Iga inimene siin maailmas on unikaalne olend koos oma ajaloo ja geneetilise koodiga, seetõttu on igasugune muusika, mida mängin ja loon, mõjutatud meie esivanemate mõtlemisest ja eneseväljendamisest muusikas. Kanname endas esivanemate unistusi, nii häid kui ka halbu mõtteid, nad on meile jätnud selle vaimse pärandi, mida saame jätkata ühel või teisel moel,“ mõtiskleb ta. Ja lisab, et mingil määral räägib „Torm veeklaasis“ ka eestlaste lugu, eriti nende, kes on olude sunnil omal ajal Eestist lahkuma pidanud. Nii sündis süit „Purjetades vabadusse“ inspireerituna esimese Eesti põgenikepaadi Erma merereisist Ameerikasse.

Plaadi viimane lugu „Oh sõbra“ on aga kirjutatud Võrumaa luuletaja Artur Adsoni võrukeelsele tekstile ning räägib samuti kodumaaigatsusest. „Tabasin end ühel hetkel mõtlemast nendele eestlastele, kes enne taasiseseisvumist enam koju tagasi ei saanudki. Eriti palju olen mõelnud Artur Adsonile, kes Stockholmis arhivaarina elades pidevalt merele vaadates kodumaale igatses, aga tagasipöördumine õnnestus tal alles postuumselt paari aasta eest. Mida ta mõtles ja tundis võõral maal võõra rahva keskel endiselt võru keeles luuletades, seda võime ainult arvata,“ ütleb Tuulikki.

„Selle albumi lugu on ehe näide sellest, kui suur Eesti tegelikult on ja kuidas me oleme aastate jooksul suutnud säilitada oma kultuuri ja keele, kasutades osavalt ära mujal õpitud oskusi ja teadmisi. Minu jaoks ei piirdu Eesti ainult geograafiliste piiridega, terve maailm Soomest Austraalia ja Jaapanini on eestlasi täis. Me oleme väga elujõuline rahvas ning ma arvan, et meie kultuur ja keel püsivad globaliseerumisest ja maailma üha kiiremini pöörlemisest sõltumata. Usun, et minu lugu jõuab ükskord ka paiksemalt Võrumaale tagasi nii praktilises vormis kui ka muusika kaudu,“ arutleb Tuulikki, kelle enda Võrumaa vanavanemad oli suured Teppo lõõtsa fännid ning mõlemas suguvõsas on mängitud muude pillide kõrval ka akordioni.

Just Võrumaa on ka Tuulikki enda üks suuremaid inspiratsiooniallikaid. „Mina tunnetan rahu ja inimeseks olemise kergust Võrumaal elades ja olles. Seal tunnen, et loomise vägi pressib ennast igalt poolt läbi ja olen loodusega nagu üks. Looduse helid voogavad minust läbi ja saavad muusikaks. Selle kontaktita ei suudaks ma ilmselt üldse muusikat teha. Mäletan seda tunnet juba varasest lapsepõlvest. Veetsin palju aega looduses ning see oli minu jaoks normaalne keskkond,“ ütleb ta.

„Täiskasvanuna on elu viinud mind suurlinnadesse, aga ma ei suudaks neis kunagi pikalt vastu pidada teadmiseta, et Võrumaa loodus koos oma paksude metsade ja sügavate järvedega ootab mind samamoodi puutumatult nagu aastaid tagasi,“ ütleb ta ning lisab, et tegelikult on loodus tema jaoks lõputu inspiratsiooniallikas. Viimasel plaadil on ta seekord kasutanud juba aastaid Põlvamaal resideeriva helikunstniku John Grzinichi salvestatud loodushelisid Emajõe Suursoo maastikukaitsealal.

-----------------------------------
Mis on muusiku sõnum?

Tuulikki Bartosiki sõnul filtreerib iga inimene muusikat oma kõrvade ja südame kaudu. Seepärast saab ta muusikuna ainult pakkuda oma arusaama muusikast, mida loob. Teisalt soovib ta, et inimesed võiksid teda kuulates olla hetkes ja tunnetada loodust meie ümber, olla kontaktis oma juurtega ning pidada sellest kõigest lugu.

„Soovin, et kuulajad suudaksid rohkem iseendasse süveneda ning mu kontsertidel ja plaati kuulates vähemalt hetkeks tänapäeva üha kiiremini pöörlevast oravarattast korraks välja tulla, hinnata seda, mis neil on, suuta rahul olla sellega, mida nad teevad, ning märgata enda ümber olevat maailma. Parimad lahendused ei pea alati olema kuskil kaugustes, need on siinsamas meie juures, sees ja ümber. Inimeseks olemine läheb hulga lihtsamaks, kui suudame olla kontaktis sellega, kes me oleme ja kust me tuleme. Elu parim hetk on just praegu,“ lisab muusik.

Ta märgib, et teeb muusikat eelkõige mingist juba sünniga kaasa saadud vajadusest. „Minu sees helisevad pidevalt mingid helid ning nad otsivad akordioni kaudu teed minu seest välja. Võin ainult rõõmu tunda, kui need helid ka kellelegi korda lähevad ja emotsioone tekitavad.“

---------------------------------
Esitleb plaati

Tuulikki Bartosiki plaadi „Torm veeklaasis“ esitluskontserdid toimuvad 5. novembril Viljandis Pärimusmuusika Aidas (lamamiskontsert), 6. novembril Tartus Erinevate Tubade klubis, külaliseks mandoliinimängija Villu Talsi, 7. novembril Võrus Stendingu majas, külaliseks Villu Talsi, ning 8. novembril Tallinnas Erinevate Tubade klubis.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias